Valgus või pimedus?

Pimedus kardab valgust, valgus ei karda pimedust, sest valgus on leviva ja kiirgava omadusega aga pimedus on kahaneva ja taanduva omadusega. Üksainus valguskiir suudab pimeduse muuta hämaruseks, aga üksainus pimeduse vari ei suuda valgust hämaruseks muuta. Niisamuti suudab üksainus tark rumalad targemaks muuta, aga üksainus rumal ei suuda tarku rumalamaks muuta.

Kellele kuulub igavene õnn?

On olemas Üks Ülim Valitseja, sisemine Jumalik Mina kõikides olendites, kes muudab oma ühe vormi mitmekesiseks. Igavene õnn kuulub targale, kes tajub Teda iseendas.

See kes tunneb iseennast tunneb Jumalat.

Kuna lõpeb Vaimse Õpetaja (Guru) töö?

Niikaua kuni inimene muretseb, et ta sureb kunagi ja see mida ta omab on tema oma, muutub kogu töö nulliks. Kui kiindumus mina-olendisse (mina-kehasse) ja sellesse mida see mina-olend omab on surnud, siis on Vaimse Õpetaja (Guru) töö lõppenud.

Kuna saab inimene omada seda mis on Tõeline?

Asjad mida me puudutame ei ole igavesed. Ei ole midagi mida me saaksime kaasa võtta teise ilma. Ainult lahti lastes saame me omada seda mis on Tõeline.

Kas sina mõistad?

Kes on tõrjuvad ja ennastõigustavad, need ei mõista;
need kes mõistavad ei ole tõrjuvad ja ennastõigustavad.

Kas on võimalik näha illusiooni, nautida selle rõõme kuid ometi mitte olla selle ori?

Kui su mõistus (meel) leiab elu ilu, siis hakkad sa nägema kuidas erinevad kultuurid, tavad, traditsioonid ja harjumused kaotavad sinu jaoks oma kindlaksmääratuse ja kulgemise. Sest need kõik on vaid illusioonid. Illusioonid on nii üldlevinud ja aksepteeritud, et me mõtleme nendest kui reaalsusest... Ja kui me ei näe illusiooni sellisena nagu see on, siis ei ole meil iialgi vabadust valida iseennast.

Küsige endalt: kas on võimalik näha illusiooni, nautida selle rõõme kuid ometi mitte olla selle ori? Ainult sina võid selle vastata...

Mis on tõeline ja mis on illusioon? On meil vaja üldse valida? Kas me oleme haaratud fantaasiast ja ignoreerime reaalsust? Kas me peaksime fantaasia kõrvale heitma ja võtma omaks tegelikkuse? Kas me saame valida?

Filosoofia ja pragmaatilisus (kasulikkusel põhinev) kõnnivad koos selles kulgevas maailmas, nagu ka unistused ja tegelikkus. Vahel on oluline lasta oma kaine mõistusega võetaval ratsionaalsel elul minna ja astuda senitundmatusse. Teadmine sellest mis hakkab juhtuma võtab ära kogu lõbu. Elu oleks igav ilma ebakindluseta.

Ole julge ja astu kõrvale tuttavaks kujunenud teelt...

Kuidas saad sa nautida elu, kui sa pidevalt tunned ennast süüdi?

Unusta kogu patt ja kogu pühaklikkus; need mõlemad on rumalus. Need mõlemad koos on hävitanud kogu inimkonna rõõmud. Patune tunneb ennast süüdi, seega tema rõõm on kadunud. Kuidas saad sa nautida elu, kui sa pidevalt tunned ennast süüdi? Kui sa käid pidevalt kirikus pihtimas, et sa oled teinud seda valesti ja toda valesti. Valesti, valesti, valesti...su kogu elu tundub koosnevat pattudest. Kuidas sa saad siis elada rõõmsalt? Tundub, et täiesti võimatu on elust rõõmu tunda. Süütunne lasub su rinnal nagu kalju, see purustab su; see ei lase sul tantsida. Kuidas saab süütunne tantsida? Kuidas saab süütunne laulda? Kuidas saab süütunne armastada? Kuidas saab süütunne elada? Niisiis, see kes mõtleb, et ta teeb midagi valesti on süükoorma all ja surnud juba enne surma, ta on juba sisenenud oma hauda.